Kui ma läinud neljapäeva hommikul Turu tänava spordihoone juurde jõudsin, ootas Eesti vehklemise tulevikulootus Ruslan Eskov mind juba trepil. Läksime spordihoone saali läbi remondimüra.„Kas panen vormi selga?” küsis Ruslan. „Jah, oleks hea küll,” vastasin ma, kuna fotograaf juba ootas pildistamist. Seejärel möödus kümme minutit sagides: tuli varustust taga ajada, epeed otsida, mis oli kellegi teise varustuse hulka putku pannud. Varustuseruumist epee otsimise hääl meenutas nagu kahvli otsimist hulga teiste köögiriistade seast.Kui pildid tehtud, hakkasime intervjuuga peale. Korraks pistis pea ukse vahelt sisse ka Ruslani ema ja treener Natalja Kotova ning Ruslan naeratas talle siiralt.
Suurim abistaja on ema
Ruslan rääkis väga südamlikult: „Mu treener on minu ema ja ilma temata ei oleks midagi. Tänu temale ma üldse tulin vehklemisse ja tänu temale olen ma nii palju saavutanud.”
Ruslan alustas vehklemisega kümme aastat tagasi. „Käisin emaga kaasas treeningulaagrites ja saalis vaatamas teiste treeninguid ning kogu aeg tahtsin ka ise proovida, sealt tuligi tahe vehklemisega tegeleda,” jutustas ta.
Sellest peale on Ruslan kogu südamest pühendunud vehklemisele, tal pole kunagi olnud sellist mõtet, et ta ei taha trenni minna. Ka Ruslani ema oli asjaolude sellise kujunemise üle õnnelik.
Natalja Kotova hindab enim Ruslani töökust ja sihikindlust ning peab poega väga heaks õpilaseks. Kui Ruslanil võistlustel või treeningus väga hästi ei lähe, siis proovib ema teda aidata sõnadega. „Püüan seletada täpsemalt, mis valesti läks, et eksimus ei korduks,” rääkis Kotova. Küsimusele, kas on raske olla Ruslanile korraga ema ja treener, vastas Kotova eitavalt.
Peale ema peab Ruslan oma suurimaks abistajaks treeningukaaslast Julia Beljajevat. Ruslan selgitas, et Tartus on veidi raske vehklemisega tegeleda, kuna vehklemiselu käib peamiselt Tallinnas. Praegu treenibki Ruslan Juliaga kahekesi ning aeg-ajalt on ka individuaaltunnid.
Oma eeskujuna tõi Ruslan välja Nikolai Novosjolovi: „Ta on mu eeskuju, kuna ta on kahekordne maailmameister. See on suurpärane tulemus.”
Suurim unistus – võita olümpiamängud
Ruslan tõi oma selle aasta suurimate saavutustena välja kolmanda koha Euroopa kadettide meistrivõistlustel ning kuuenda koha kadettide maailmameistrivõistlustel. Ka Natalja Kotova on kõige uhkem Ruslani Euroopa meistrivõistluste pronksmedali üle, kuna see on tema esimene tiitlivõistluste medal.
Tänavuste Eesti täiskasvanute meistrivõistluste kohta oli Ruslanil rääkida selline lugu: nimelt juhtis ta hõbedaheitluses algul 4:2, kuid siis läksid tal mõlemad jalad krampi. Ta võttis kümme minutit pausi, kuid siiski ei õnnestunud piisavalt taastuda. „Ma ei suutnud enam anda endast sada protsenti ja kaotasin, väga raske võitlus oli,” meenutas ta kolmandale kohale jäämist.
Tema suurim unistus on võita 2020. aasta olümpiamängud. „Pikk tee on selleni ees,” lausus ta. Kevadest käivad täiskasvanute klassis olümpiale pääsemiseks kvalifikatsioonivõistlused. Maailmakarikaetapid on olümpiamängudele saamise eelduseks. Ka Ruslanil oleks vaja MK-etappidel osaleda, täpsemalt juunioride maailmakarikaetapil, mis toimub Kreekas Thessalonikis tänavu oktoobris, ning täiskasvanute omal Kanadas Vancouveris veebruaris 2016. Et MK-etappidest osavõtt on üsnagi kulukas, kogutakse selleks ka Stardipaiga veebilehel toetusi.
Ruslan saab tänu võistlustele päris palju reisida: näiteks tänavu on ta käinud Usbekistanis, Sloveenias, Šveitsis, Saksamaal, Slovakkias, Venemaal ja mujalgi. Noormehele meeldib reisida ning õnneks jääb võistluste kõrvalt aega ka niisama ringi vaadata. „MK-etapp või Euroopas toimuv võistlus kestab kolm päeva, MM või EM kestab tavaliselt poolteist nädalat, seega aega ringikäimiseks leidub,” rääkis ta.
Kuidagi leiab aega kõigeks
Ruslan õpib Annelinna gümnaasiumis ja jätkab sügisel 11. klassis. Argipäev nägi noormehel kooliajal välja nii: kõigepealt kool, siis trenn ja kitarrimäng. Kevadel lõpetas ta Tartu II muusikakooli. Küsimuse peale, kuidas ta ometi nii palju jõuab, vastas Ruslan: „Ma ei saa ise aru, kuidas ma aega jagan, aga kuidagi tuleb välja.”
Näiteks mullu septembris oli Ruslanil kaheksa korda nädalas trenn – treeningud on tavaliselt kaks tundi pikad –, pluss kool, pluss muusikakool. „Väga lõbus,” kommenteeris ta.
Tulevikus tahab Ruslan jätkata professionaalselt vehklemisega, kuid kindlasti minna ka kõrgkooli. „Tahan minna Tartu ülikooli, aga ma ei tea, mida õppima,” rääkis ta. „Midagi teistsugust kui spordiga seonduvat ametit.”
Ruslan peab oma elu üheks eesmärgiks leida töö, mis teda rahuldaks: „Ma tahan leida oma elus hea töö, sellise, mis mulle meeldiks ja millest ma väsimust ja tülpimust ei tunneks.”
Praegu teeb Ruslan natuke trenni ja naudib suvepuhkust, kuid seda pole kauaks: järgmisel nädalal lendab ta Ameerikasse laagrisse. Septembris algavaks uueks hooajaks on plaanid suured. „Ma tahan võita juunioride maailmameistrivõistlused ja mul on plaanis ka Eesti täiskasvanute epeevõistkonda saada,” rääkis ta. Ka Natalja Kotova peab suurimaks eesmärgiks sel hooajal juunioride maailmameistrivõistluste kuldmedalit.
KAS TEATE?
Ruslan Eskov
* Sündinud 9. septembril 1998 Tartus.
* Õpib Tartu Annelinna gümnaasiumi 11. klassis.
* Tänavune Eesti juunioride meister epeevehklemises.